Olete lugenud Fjodor Dostojevski "Idiooti"? Kui ei, tehke seda esimesel võimalusel! Sest "Idioot" on ajatu. Probleem on ajatu. Minu meelest isegi järjest domineerivam.
Peategelane vürst Mõškin on nimelt siiruse, headuse, aga samas ka naiivsuse etalon. Ta ei tee vahet pilkamisel ega tõsiselt rääkimisel. Inimesed armastavad ja ootavad teda seltskonda ning tema järele igatsetakse. Ometi peetakse ja ka nimetatakse teda tagaselja idioodiks. Nii oli ta pooleteise sajandi tagusel Venemaal oma sooja südame, sõbralikkuse, heatahtlikkuse ja isegi mingisuguse näilise arukusega idioodi staatuses. Idioodiks peetaks teda ka täna.
Puhas ja aval, näiliselt naiivne ning siiras süda, mis puudutab meie kõikide hingi uskumatul moel – võiks arvata, et selliseid tänapäeval ei kohta. Tegelikult kohtab, aga väga harva. Sest materiaalsus, asjad, omamine, saamine ja kasulõikamine on normid. See rumaluke, kes täna siiralt teisele inimesele midagi heast tahtest ja südamest ning täitsa niisama pakub, satub pilkeobjektiks. Reageeritakse ikka ühtmoodi: aga mis vastu tahad? Inimest, kes suhtub avatult, puhtsüdamlikult, kahtlustamata ja heauskselt, peetakse idioodiks. Teda peetakse eluvõõraks ja "kukkunuks".
Nojah, mis siis: vana tõde, et "päris elus" heaga midagi ei saavuta ning et materiaalsuseta elada pole võimalik! Hirmutav on aga fakt, et kõiki neid omadusi, mis teevad Mõškinist ja temataolistest need suurepärased, kadestamisväärse hingeeluga ning meile hingeminevad inimesed – neid omadusi väärtustatakse. Soe süda, sõbralikkus, heatahtlikkus, loomulikkus, ausus – need kiidetakse heaks ning peetakse oluliseks, neid ülistatakse ja tuuakse üksteisele eeskujuks. Ometi, kui keegi siis ka päriselt nende järgi elab, peetakse teda tobukeseks.
Mõškini hukutab seesama – tema liigne südamlikkus ja hoolimine. Tema ei suuda aru saada, kuidas headus võib hukutada inimesi – teda ennast kaasa arvatud. Headus, millesse ta usub, veab teda alt. Tema elufilosoofia ning vaated põrmustuvad. Miks?
Tõenäoliselt on meie – "mitteidiootide" – probleem selles, et me ikkagi ei salli erinevusi. Me ei salli seda, kui keegi on meist parem. Me ei salli seda, kui kellelgi on liialt midagi, mida me ka endale rohkem tahaksime. Ning me oleme domineerivamad ja meid on rohkem. Nii hakatigi Mõškinit tema headuses ära kasutama: ninapidi vedama, kamandama, intriigidesse mässima ja muudmoodi kurjasti kasutama. Ja see hukutas vürsti ja tema maailma.
Nii kahtlustamegi igaüht, kes tahab meile head teha, kes tahab meile midagi tasuta pakkuda, kes tahab aidata. Nii tahame kindlasti kohemaid vastuteeneid osutada ja kinni maksta.
Muidugi ei ole "Idioot" ainuke teos, mis headus-kurjus probleeme lahkab. Täpselt sarnane tüüp Mõškinile on tegelikult ka nt Saint-Exupéry loodud Väike Prints – ja lugusid on teisigi. See tähendab, et probleem on vaevanud ja tõenäoliselt pakub ka tulevikus paljudele mõtteainet.
Minule meeldivad vürst ja Väike Prints väga. Nende olulisimad isikuomadused on lihtsus ja loomulikkus, mida enamik meist ei taha ega julge välja näidata (kuigi see on meis tõenäoliselt olemas). Nad ei lipitse, ei punu intriige, vaid säravad otsekohesuse ("lapsesuuga") ning aususega, olles oma ebaratsionaalsuses tegelikult väga objektiivsed. Need on aga omadused, millega ei olda harjunud ning see tekitab segadust ja paksu verd.
Miks varjavad inimesed oma tõelist olemust? Kuidas valida hea ja halva vahel? Mina ei tea – kes teaks?
